♥ …Terve elu olen ma oodanud kedagi, kes oleks just nagu sina ja lõpuks ma leidsin sind…Ma ei tahaks mitte kunagi mitte kedagi teist enda kõrvale… kui vaid sind…Sa oled mulle kõige lähedasem…kui keegi teine ma usaldan sind täielikult! MA ARMASTAN SIND!
♥ Ma ei ole tegelikult selline nagu sa arvad, sest sa ei näe mu sisse. Ma tean,et sa armastad mind ja tahad minuga olla…sa ei tea, mis selllest kõigest minu sisse jääb… mitte päevaks, nädalaks, kuuks ega aastaks, vaid terveks eluks! Sa tead, et võid mulle kõigest rääkida., ja et ma ei kuuluta seda tervele ilmale edasi! Tead, et ma olen nõus sind alati aitama ja toetama, kui ma seda suudan! Sa tähendad mu jaoks nii palju, et seda ei saa sõnadesse panna…MA ARMASTAN SIND! Pea seda, kallis, sinuga olles tunnen end kaitstuna. Kui ei oleks sind, siis ei oleks ka meid…Oled lihtsalt parim! Ma armastan sind!
♥ Oli tormine öö .. Väike tüdruk kõndis rannal, ja korjas liivalt meritähti, kes olid tänu tormile veest välja lennanud. Mööda juhtus jalutama üks keskealine mees, kes vaatas tüdrukut imeliku pilguga. “Mis sa neist korjad, nagunii sa kõiki päästa ei suuda !” Tüdruk võttis kätte veel ühe meritähe, viskas ta merre ja lausus : “Aga selle meritähe ma just päästsin."
♥ Mulle pole vaja tuua taevast tähti ja kuud , et ma oleksin õnnelik , kuna ma olen ka ilma selleta seda . Mulle pole vaja uusi tuttavaid , sest mulle piisab ka oma sõbrannadest . Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa , et ma sureksin , sest seda ma ei tee – ma ei tunne oma südant enam . Mulle pole vaja valetada , kuna ma näen , kui sa seda teed . Mulle pole vaja teeselda armastust , mida tegelikult ei ole , kuna ma saan aru , kui sa seda teed . Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse , kuna see lõppeb igakord samamoodi – haiget saamisega . Ma olen õnnelik , ma olen õnnetu – olen nagu olen , kuid siiski tean , et suudan alati edasi minna.
♥ Kui mind ükskord enam siin pole.. Kui mind ükskord enam ei tule.. Ei näe mu nime ekraanil Ei kuule mu häält vastamas. Kui valid mu numbri Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud. Ja silmad mis sealt vastu vaatavad. On kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime ja sellele ei reageeri keegi. Kui püüad meenutada möödunud tutvust Inimest kellele olid SA nii tähtis. Nii vajalik.. Nii kallis.. Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd. Siis tea – Mind enam siin pole. Olen läinud.. Olen läinud siit kaugele ära Kuhugi kus mul nüüd hea ..Kuhugi kus pole seda valu. Pole igatsust – Sest keegi ei tule sinna niipea veel järele.. Kuhugi kus on palju minusuguseid. Kes taga nutavad sinusuguseid. Olen läinud, lihtsalt ära!
♥ Miks on mul vahel tunne, et vihm on parem kui päike.Miks ei taha ma kuulata kuidas laulavad linnud, kuulaks parem kuidas lööb äike.Miks tahan ma lihtsalt seista ja nutta koos vihmaga?Tean! Sest mu elul ei ole mõtet kui sind ei ole minuga!
♥ Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded. Armastus, kurbus, tarkus, lõbusus ja veel paljud, paljud teised. Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud paati. Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas ta abi küsima. Esiteks sõitis mööda Rikkus. Armastus ütles “Võta mind palun oma paati.” Rikkus vastas vaid “Mu paadis on palju raha ja kalliskive, sina siia ei mahu” ja sõitis edasi. Saarest oli vaid väike osa vee peal, kui Puhtus mööda sõitis. Armastus palus, et see teda oma paati võtaks. “Ei,” vastas Puhtus “Sa oled märg ja must, võid mu laeva ära määrida.” Kurbus oli Armastusele lähedal “Palun, palun võta mind oma paati,” ütles Armastus. “Ei Armastus, ma olen ise nii kurb, et mul pole aega sinu jaoks.” Armastus oli juba uppumas, kui tühi paat temast mööda sõitis ja hääl ütles “Tule minu paati.” Tühi paat viis Armastuse maale. Seal kohtas ta Tarkust. “Kes see oli, kes mind päästis?” küsis ta. “See oli Aeg.” vastas Tarkus. “Aeg?!” imestas Armastus. “Jah, Aeg” vastas Tarkus “Aeg on ainus, kes saab aru, kui tähtis Armastus tegelikult on.”
No comments:
Post a Comment